Tartu Rakendusliku Kolledži spordijuht Silvar Rückenberg jagab Teiega ühte lahedat ettevõtmist nende koolis.
Sajaga tulevikku ehk kuidas üheskoos muuta väikse asjad suureks.
VOCO on suur kool, kus õpib ja töötab palju erilisi ja võimekaid inimesi. Nii ei saagi olla väljakutsed väiksemad, kui sisu. Aga kuidas näidata inimestele, et nad on rohkem, kui vaid inimmass ehk liidetavate inimeste summa? Rohkem, kui nad ise julgevad endasse uskuda. Kuidas näidata, et elus on ainsad takistused meie ees need, mis me ise endale loome?
Head asjad jäävad elus juhtumata, sest me esitame enestele pidevalt eitusi ja vastuväiteid: ei saa, mul pole, tal on. Aga mis oleks, kui me prooviks endale esitada rohkem küsimusi, mis ei blokeeri kõigi võimaluste rada meie elus? Mitte kas saab, vaid kuidas saab? Ma tahan! Ma võin! Ma suudan! Lisades sinna usk oma tee õigsusesse ning suunatud järjepidevus läbi oma tegevuse, võite avastada, et kõik teie soovid ja unistused ongi mõeldud täitumiseks.
Iga teekond algab unistamisest ja eesmärgi püstitusest. Julgusest ja usust iseendasse, tegemaks esimest sammu. Võimalused pooleli jätta või katkestada teekond unistusteni, on meil kõigil alati olemas ja need ei kao kuhugile. Tegelikult need ei ole isegi valikud, need on sünnist saati meiega ja jäävad seda kuni surmani, need on osake meist. Valik on see, kui sa julged endale lubada unistada ja nende suunas püüelda, valik on see, kui sa julged elult soovida rohkem väärtust, kui sündides meile kulbiga võrdselt sisse pandi.
Mul on suur usk VOCO kooliperesse, seetõttu ei saanud ka matkapäevaks pandud eesmärk olla väiksem, kui 100 km. Kuid oluline on see, et me kõik saime võimaluse õppida ohutult ja turvaliselt, kuidas nihutada piire samm sammult, meeter meetrilt. Oluline ei olegi ju tegelikult see, kui palju keegi käis, vaid see julgus välja tulla ja anda panus, kas siis isiklikus plaanis, kursusena või koolipere mõistes. Teadmine, et piiride nihutamine nii käibki, julgusega teha rohkem, kui mul on mugav, väikeste sammudega ja järjepidevalt oma valitud rajal. Vahel seisakutena pauside ja puhkuse näol, vahel hüpetega mõne jooksusammu või suisa tõuksi näol. Elu ei olegi lineaarne. Oluline on mitte lasta sihil silme eest kaduda. Usun, et kõik, kes rajale tulid, võitsid tervise ja kogemusena. Võitsid ühise tegevuse näol oma kaaslastega ja ühtekuuluvustundena kogu koolina. On suur võit , et meil on nii äge kool ning meil on võimalus teha nii erilisi ettevõtmisi. Seda enam, kui võtta arvesse, et 2 aastat on koroonaviirus meid piiranud. Õpilased ja töötajad, te võite enda üle uhked olla, sest meid, kes me tulime oma koolile tervist ja järgmist edukat sadat aastat soovima, oli pea pool tuhat ehk üle 450 inimese. See on suur number ja te olete loonud pärandi, mis jääb kooli ajalukku kõlama. Tänan teid julguse eest!
See kõik sai alguse kell 04.00 hommikul, kui autod voorisid ja inimesed kogunesid. Oli pime öö ja ei olnud mitte kerge endalgi kell 03.00 ärgata ja silmad kinni jalgu teipima asuda. Kindlasti käisid sel hommikusel tunnil samad mõtted kõigi 70-80 inimese peast läbi. Miks ma seda teen? Päriselt või? Äkki ma ajasin midagi sassi, äkki ma ei tule? Aga me olime seal stardis ikkagi kohal. Teie hommikused Vocolased võite endale teha kohe mitu paid ja oleksite kindlasti väärt medaleid, sest see oli raske, väga raske. Aga kõiki teid nähes hakkas soe, väga soe. Me ei võtnutki seda ette ju tegelikult sellepärast, et see kerge on, vaid teadmisest, et see saab olema katsumus, mille ületajaid võib leida vaid VOCOs. Kui see oleks lihtne, saaks sellega kõik hakkama. Meie koolipere julgeb olla rohkem.
See oli päev, kus nihutasime iseenda piire ning lõime uue sõlmekese kooli ajaloo nöörile. Tegime üheskoos miljoneid samme ning sellega olime eeskujuks ja suunanäitajaks teistele koolidele ja haridusasutustele.
VOCO on kool, kus me oleme ise eeskujuks ja julgustame ka õpilasi nihutama oma piire ja kogema uusi maailmu ning võimalusi. Mis võiks olla lihtsaim viis kogeda üheskoos noortega, kui läbi tervisliku ja aktiivse teekonna esimesest sammust viimaseni. Ärgem olge õpetajad ja juhid, vaid olgem teekaaslased- külg külje kõrval, koos noortega, nii teadmiste, liikumise, kui ka elamise kuntsi õpetamisel. Olgem mentorid noortele ja laseme olla neil meile! Ja seda meie õpetajad ja töötajad olid, osaledes ise rajal ning ka raja kõrval, luues õpilastele võimalust veeta päev täis teostust ja eneseületust. Rajal käis Voco töötajatest 100 inimest, tehes üheskoos pea kolm miljonit sammu ning läbides seda tehes rohkem kui 2000 km. See on täpselt samapalju kilomeetreid kui Tartust Rooma (Itaalia). Need numbrid ei ole õhust võetud. Need numbrid näitavad meie õpetajate ja töötajate pühendumist, hoolt ja eeskuju, et meie õpilased saaks uhked olla, et nende arengut ja loovust on suunamas oma ala parimad spetsialistid, õpetajad ja mentorid(tiivustajad).
Me loome täna homset maailma, olgu see läbitud teekond ja need tehtud sammud tõukeks meie noortele, et unistada suurelt ja julguseks nihutada piire.
VOCO õpilased ja õpetajad ei piiritle ennast sellega, mis on olnud või mis on võimalik. Me ei loo piire, vaid näitame, et kõik on võimalik, millest julged vaid unistada. Tuleb lihtsalt astuda sihipäraselt, üks jalg teise ette, samm sammult unistuste poole.
Õpetajate, mentorite eeskuju ja toetus oli isikliku eneseületuse ja teostuse kõrval väga oluline.
Ühist teekonda, sarnaseid väljakutseid väikeste villide ja väsinud jalgade näol, oli väga sümpaatne jälgida, nii kõnni aeg, kui ka sellele järgnevatel päevadel. Piisas pilgust või peanoogutusest- täielik teineteise mõistmine ja teadlikkus tehtud väljakutsest ning sellega kaasnenud magusalt valusatest, kuid eneseteostusena rahuldust pakkuvatest komplikatsioonidest.
Meie rada oli pikk 25 km, mille iga 5km olid tähistatud kaardil punktidena. 100 km tähendas läbida 4 korda meie valitud teed, mis pakkus igal ringil vastavalt päikse asukohale maalilisi vaateid. Õpilasi, kes otsustas ettevõtmisse anda oma panus, oli suurusjärgus 350 inimest. Neid numbreid ja tehtud samme kokku lüües, tundus see kõik ikka uskumatu, sest õpilased, kes tulid rajale, läbisid ühtekokku 6000 km ja natuke peale. See on umbes sama pikk teekond, nagu Eestist Egiptusesse ja tagasi. See on pea sama pikk, kui maailma pikim jõgi Niilus või siis natuke rohkem, kui India pealinn New Delhi.
Kogu koolipere läbis ühiselt 8000 km, mis teeb 1/5 maakera ümbermõõdust. Võtan pausi ja mõtlen natuke, sest see tundub ulmeline. Võtan aega, et numbrid uuesti kokku lüüa. Ja numbrid ei valeta, täpselt nii ongi. Oma ühise 8000 km-iga oleks me jõudnud New Yorki, Tokyosse või põrutada ülevalt alla ja tagasi läbi Euroopa ja sealt veel edasigi. Ühiselt astuti 11 miljonit sammu ja veel pealegi. See on ühtsuse jõud! Igast jõest saabki lõpuks ookean!
Individuaalses plaanis, usun, et enamus rajal käinuid nihutas oma senist jalgsi läbitud kilometraaži piiri. Ja oli ka neid, kes mitte lihtsalt ei ületanud või nihutanud, vaid läksid täis pangale ehk 100km. Juba pelgalt selline julgus on tiivustav.
Et motivatsiooni jaguks kõigile rajal olijatele, sai verstapostidena seatud boonused. Kursus, kes läbis oma grupiga kokku 100km, saab julge pealehakkamise ja ühtsuse eest kursusel „Toomase“ kringli. Osakond, kes tuleb rajale ja läbib ühtekokku 100000 sammu saab „Toomase“ kringli. Individuaalsel tasandil, sai verstapostiks pandud kõigi spordialade ema, maratoni distants 42, 195 km ning selle läbijad võidavad endale VOCO medali „Tiivustatud Meister“. Kõik, mis sellest üle läks, sai premeeritud teadmisega enda sügavamast olemusest ja kontaktist iseendaga. Selle teekonna läbijad õppisid tundma oma sügavamat olemust, selle juurde kuuluva tahtejõu, eesmärgistamise, julguse ning kõigi unistuste võimalikkusest. Neid inimesi oli, ja mitte vähe. 42,195 km ja rohkem läbis kokku 53 inimest, kes ühtekokku läbisid 2807 km. VOCO imetleb teid ja te mitte lihtsalt ei võitnud neid medaleid, vaid olete suisa selle medali sünonüümid.
Oma panuse läbi eeskuju andsid kolm eriajastute direktorit. Hetkel ametis olev direktor Raini Jõks, kes leidis oma tihedas graafikus aja augu, et tõelise juhi ja liidrina läbida koos kooliga ja ühiselt külg külje kõrval, koos õpilastega 25 km. Andrus Mõttus ei hoidnud end ka hea eesmärgi nimel tagasi, läbides samuti 25 km. Vladimir Šokman igipõlise spordimehena, andis seekord oma panuse 10km näol, lastes oma õigusjärgsetel särada.
Raske on ülehinnata panust, mida andis kogu VOCO spordimeeskond ürituse korraldamisse ja päeva sujuvasse toimimisse, eesotsas Helina Esnariga (73 km) ja Jano Kuntsiga (60 km), kes ka rajal olid kaasa tegemas. Samuti Kersti Poska ja Sirje Kikasega, tänu kellel sai valitud teekond just nii kaunis nagu ta oli. Tänu neile ei eksinud rajal keegi ära ja saadi vajadusel nõu ja esmaabi vaeguste leevendamiseks.
Tuhat tänu toitlustusele, eesotsas Urmas Lillega, kes katsid laua kõige hea ja parema kosutusega rännumeestele/naistele.
Olen isiklikult väga tänulik Toomas Lelumehele ja Mariann Karjale, kes tiivustasid mind selle ettevõtmise läbiviimisel ning Katrin Justusele (50 km), samuti Helina Esnarile, Jano Kuntsile ja pagarkondiitri õpilasele Anita Kozinjatkole (73 km), kes oli mulle toeks minna Sajaga Tulevikku 100 km-ga lõpuni.
Oli selline tavaline päev VOCO-s, kus nihutati piire ning loodi uut ja ambitsioonikamat normaalsust. VOCO normaalsus tähendabki tänaste tegudega parema homse loomist!
Olge Tiivustatud!